Bali faas

Jah, kallis, lause x-ga, polnud ilmselt mitte midagi... Kahjuks olid meie viimased päevad Balil oodatust erinevad. Kõigepealt lamas David pikali ja siis oli minu kord. Kahjuks saime Nusa Lembongani saart avastada vaid piiratud ulatuses või eraldi. Reis naabersaarele Nusa Penidale kukkus paraku selle sõna otseses mõttes tualetist alla. Ärritav, aga mis teha. Tervis on alati esikohal ja olgem ausad, isegi parim rand pole pooltki nii tore, kui enesetunne on kehv. Igal juhul oli hea öömaja haige olla. Kui nii võib öelda. Alati tuleb ju näha positiivset. Selliste sümptomite ilmnemine telkimise ajal oleks palju hullem! Ei, see oleks puhas õudus! Nii et teil oli oma majutus, oma vannituba ja konditsioneer. Lisaks oli teie ümber palju sõbralikke inimesi ja te ei pea tööl haigena helistama. See on üks asju, mida mulle väga teha ei meeldi. Aga kui ma olen üdini aus, siis vaatamata kõigele on see hetk, mil tahaks lihtsalt kodus olla. Saate tuua kuivikud ja köögiviljapuljongi ning oma tavapärase keskkonna. Küsi aasialaselt kuivikuid. Lootusetu 😂 Ka toiduvalik oli saarel šokeerivalt väike ja väga harjumatu. No kuidagi tuleb ots-otsaga kokku. Ja üks asi on alati ja igal pool, nimelt riis 😄.
Teine suur pluss on see, et te ei reisi üksi. Nii saate üksteist toetada ja olla üksteise jaoks olemas. Haige olemine on niikuinii kurnav, aga selle palavusega? See on hull. Huvitav, kuidas kohalikud hakkama saavad. Kindlasti ei saa nad konditsioneeriga toas pikali heita....
Saar on üsna väike. Igas poes, kus David teist korda üksi oli, küsiti minu kohta ja sooviti kiiret paranemist. Kas pole mitte magus?
Nii et siin on minu mõtted Balist... Ilusatest riisipõldudest kuni kohviistandusteni, kaunite koskedeni ja palju sagimist linnas. Siin saab väikese raha eest tõeliselt mõnusalt aega veeta.Nagu alati meeldis mulle kõige rohkem loodus. Ma leidsin, et värvid, taimestik ja atmosfäär on tõesti muljetavaldavad. Rolleriga mööda riiki sõitmine oli vabaduse tunne. Ubud on lihtsalt linn. Ilusad on templid, mis ilmuvad kõikjale. Minu meelest on kõik turud ja müügiletid õigest Balist veidi eemal ja vägagi turismile suunatud. Kahjuks kaotavad inimesed siin veidi sõbralikkust. Pealetükkivus käis kiiresti närvidele. Paljud restoranid on traditsioonilisest Balist kindlasti kaugel. Ka siin püütakse järgida tänapäeva "elustiili", et turismile õigust teha. Toit on loomulikult kohandatud ka turismile. Paljudes warungides (nii kutsutakse Bali odavamaid ja traditsioonilisi restorane) sai ikka nautida traditsioonilist Bali kööki.Ubud oli väga kurnav, aga siiski väga põnev kogemus.Seal on ilusad väga selge veega rannad. Paljud rannad oleks tõesti paradiis, kui poleks palju paate, mis turiste punktist A punkti B toovad. Olen sageli kuulnud, et Bali oli vaid paar aastat tagasi hoopis teistsugune. Ma kujutan hästi ette. Turism ajab inimestega mingil moel sassi. Ometi elavad nad sellest ära. Pandeemia on kindlasti jätnud oma jälje, sest kuidagi peavad inimesed sellele ajale järele jõudma.
Mind häiris see, et iga atraktsiooni eest tuli maksta. Väike kogus, aga siiski. Kas kosk, vaatenurk või tempel. Ma ikka lepin templitega, aga maksan kõige eest, mis tegelikult on ainult looduse loodud? Vahel olid isegi erinevad piletid. Näiteks kas ma tahan juga lihtsalt vaadata, selles supelda või jalutama minna. Tere, kas ma olen vales filmis? Noh, nagu näha, tehakse siin tõesti kõigega raha. Nii sai populaarsetel riisiterrassidel ka kiigel pildistada ja selle jaoks isegi kleiti rentida. Kleit, mis on nii pikk, et suurem osa loodusest on pildil peidus. Noh, igaühele oma 😄 Uus-Meremaal ja Austraalias ei pidanud kunagi millegi eest maksma. Vähemalt mis puutub loodusesse. Võib-olla rahvusparki. Aga see selleks.
Kõigele vaatamata meeldis mulle Bali väga. See on tõesti väike paradiis maa peal, kus on palju armastavaid inimesi 🙂. Ilm oli iga päev 30 kraadi ringis ja meil polnud 24 päeva jooksul tilkagi vihma.
Kahjuks mööduvad ka need 14 päeva kiiresti. Tagantjärele mõeldes oleksin tahtnud veel paar päeva. Eelkõige seetõttu, et haiguse tõttu läks paar päeva kaotsi. Aga olime oma teised lennud juba broneerinud ja pidime Baliga raske südamega hüvasti jätma. Mul oli nii hea meel, et me peaaegu ei pidanud seljakotti seljas tassima ja pidime ainult ühest sõidukist teise ronima. Transfeerid korraldab ja korraldab majutusasutus siin. Kõik läks väga libedalt. Niisiis läksime esmalt autoga Nusa Lembongani sadamasse. Siis kiirpaadiga Sanuri ja siis taksoga lennujaama. Pagasi kannavad alati töötajad.
Taaskord olime teel hommikust õhtuni. Reis uude riiki võtab alati palju aega, aga seal me olime. Pärast 4-tunnist lennuaega olime oma maailmareisi neljandas riigis.

Tere tulemast Taisse!

(Muide, meil mõlemal on jälle kõik täitsa hästi ja saame lõpuks jälle reisi nautida 😊)