Pöördumised Jaapanisse

Nüüd, kui olen Jaapanist lahkunud, jääb pähe palju pilte ja mälestusi. Nagu ma olen mitu korda kirjutanud, leidsin meie külastuse suure entusiasmi ja külalislahkuse hämmastavaks. Isegi kui lõpuks Kobes teele asusime, lasti muusika saatel palju õhupalle, nii et alati tekkis mõni uus idee.

Kuid mulle avaldas sageli muljet ka modernsuse ja samas tugeva seose kombinatsioon traditsioonidega. Tänavapildis nägin palju naisi kimonodes, mida olin varem pidanud erilisteks puhkudeks mõeldud rõivasteks. Vaatasin kimonosse riietumist lähemalt. See on tõesti keeruline asi, vajab palju aega ja abi, üksi vaevalt saab hakkama, sest kõigepealt pannakse peale "aluskarv", siis kimono, siis peen kinnitus ja lõpuks drapeeritud seljapolster. Asjaolu, et kimono on tavaliselt 30 cm liiga pikk ja tuleb kinni siduda, tähendab, et kõndimisel on liikumisvabadus piiratud, nagu ka valgete sukkadega puidust plätud. See selgitab lühikesi samme kõndimisel. Istudes on vaja sirget kehaasendit, kuna see padi seljal muudab selle vastu nõjatumise keeruliseks. Igal juhul on kimono eesmärk näidata võimalikult vähe nahka. Üldiselt on hele nahk iluideaal. Seetõttu, kui päike väljas, jalutavad paljud vihmavarjudega või kannavad mütse. Täpselt vastupidine sellele, mida me ette kujutasime. Igal juhul on jaapanlannad väga moes ja väga šikid, olenemata sellest, kas nad on riietatud läänelikult või traditsiooniliselt. Õhtukleidid siin pardal olid vapustavalt ilusad, isegi väikesed lapsed kannavad siin pidulikel õhtutel ilusaid õhturõivaid. Aga jaapanlased riietuvad aiatöödeks ka moeteadlikult roosasse ja lillemustriga. Fotol olevad kummikud maksavad 100 eurot!

Lapsed on muidugi eriti armsad. Sain napsata oma väikest tütart söögipulkadega toitva ema. Kumbki ei pannud seda üldse tähele, nii et pilt tundub nii loomulik. Kuid spordiriietes seltskond oli ka fotost metsik ja väga õnnelik. Mul on ka mitu korda palutud selfie-aksessuaariks hakata. Jaapanlastele meeldib hetke fotodele jäädvustada.

Muide, sündides saavad tüdrukud vanavanematelt ühe vana traditsioonilise nuku, mis on riietatud keiserlikku riietust. 3. märts on "Nukkude festival" või "Tüdrukute päev", mil need nukud pannakse igasse majja, kus elab väike tütar. Seetõttu saab näha palju nukke ja meie kapten sai külalistele kingituseks ka paari traditsioonilises Kobe riietuses nukku.

Muide, Kobe on tuntud parima steigi poolest, mille peente rasvasoontega marmoreerimine muudab selle eriti õrnaks. Eelkõige on selles madalaim küllastunud rasvhapete osakaal. Kobe veiste kasvatamisega on seotud hulk müüte, nagu näiteks õllega masseerimine, muusika laudas jne. Tõsiasi on see, et Kobe veistele antakse kolm korda rohkem aega kui tavalistele veistele, enne kui nad on tapmiseks valmis. Need on väiksemad ja kergemad ning see muudab nende hoidmise väga keeruliseks. Päris Kobe veiseliha kilo maksab 400-600 eurot. Päris lihal on ka number ja sertifikaat ning veiseid on vist ainult 4000 aastas. Seni poleks pidanud Kobe veiseliha import EL-i olema võimalik, sest Jaapanis ei ole EL-i heakskiidul tapamaja. See oleks pidanud muutuma. Nii et kõik on väga keeruline.

Märkasin, et jaapanlased peavad head toitu väga tähtsaks. Eriti kui on olemas täiuslik kuju, värv või esmajärjekorras köögivili, puuvili või muu loodustoode, kulutavad nad sellele terve varanduse. 100g täiuslikke maasikaid võib maksta 30 eurot.

Toit restoranides esitatakse aknal modelleeritud roana, nii et näete, milline see serveerimisel välja näeb. Tänavatel, näiteks Kobe Hiinalinnas, oli palju inimesi, kes soovisid näksida, näiteks pelmeene (dim sum). Kobes leidsin Saksa pagariäri Königs-Krone, mida ma alguses pidasin Baieri kohaks. Saksa leiva järgi seisis ka palju naisi (must leib on väga populaarne ja väga kallis), kuid nõutud olid ka saiakesed, koogid ja tordid, eriti õiges kohvikus.

Nii et toit pakub siin suurt naudingut. Mulle meeldisid väga ka õhtusöögid laevarestoranis, kuna need olid väga Jaapani stiilis eriliste vürtsidega. Kokad järgivad alati tavalisi roogasid.

Huvitavad olid ka Jaapani erinevad religioonid, siin on tegelikult kaks, shintoism ja budism. Minu reisijuhid rääkisid mulle, et nad palvetavad hommikuti kodualtaril esivanemate ja loodusjumalate ja muidu Buddha poole. Õnnevõlusid on väga olulised ja märkmeid soovide või ennustamisega nägin igal pool puudel või spetsiaalselt kujundatud stendidel. Teine meetod on tõmmata pühapaikades pikad nöörid ja teha soovi, kui kell heliseb.

Koera ebatavalise suhtumise olin juba fotodega dokumenteerinud. Olen peaaegu igal pool näinud "riietunud" koeri. Siin on veel üks kaader seelikuga koerast.

Leidsin ka "kakskeelse" tualeti ja tegin nuppudest pilti, et saaksite aimu, kuidas nupud töötavad. Minu esimene kogemus oli ilma ingliskeelse tõlketa ja oli seetõttu väljakutse.

Sellega suletakse nüüd Jaapani peatükk ja nüüd on fookuses Aasia mandriosa. Väikese eelmaitse andis peatus Lõuna-Koreas Busanis, millest hiljem raporteerin. Nüüd järgneb Shanghai ja Hongkong.

Igal juhul on mul varahommikust suur programm ja olen põnevil mõlema linna pärast, mida viimati 30 aastat tagasi külastasin ja vaevalt ära tunnen.

Parimate soovidega

Eve