5. päev: Ghetto Fighters Museum ja Old Akko

Isegi sellel ilusal päeval oli meil palju tegemist ja saime varakult kokku, et saaksime rongijaama minna. Ostsime kiirelt suure poti hummust ja saia, sest hommikusöök polnud veel söönud. Kui 10-minutilisel jalutuskäigul pagariärist möödusime, hüppasime kiiresti sisse, et magusaid ja soolaseid asju hankida. Raudteejaama jõudes pidime läbima väikese turvakontrolli. Pagas on läbi vaadatud ja me peame detektorist läbi minema. Aga sellega olime juba harjunud, sest nii on Iisraelis igal pool avalikes hoonetes (muuseumid, lennujaamad, kaubanduskeskused jne).

Kui lõpuks rajale jäime, olime imestunud. Sest meie ees olid Deutsche Bahni vagunid! Jah täpselt nii! Natuke veider oli täiesti erineval maastikul näha täpselt samu ronge nagu kodus. Pardale minnes olime meeldivalt üllatunud, kõik oli puhas ja mugav! Isegi istmepadjad on siin kenamad. Ja veel parem: Rongiga reisimine ei maksa siin tõesti palju raha ja maastikku tasub vaadata.

Hea 25 minutit hiljem meie sõit mööda vett lõppes. Tulime välja ja meid tervitas otse lõõskav päike ja müra, mida me esialgu ei osanud kohata. See kõlas nagu kiirabi sireen vaid 10 korda valjemini. Müra vaibus kiiresti ja meie meeskond ütles meile, et see oli raketihäire. Ühtlasi selgitas ta meile, et hädaolukorras saab iga inimene mobiiltelefonile teate ja teda hoiatatakse. Õnneks oli see häire vaid proovisõit, millest Iisraeli meedias ilmselt eelnevalt teada anti, nagu hiljem teada saame. See tegi meile ka taas üsna täpselt selgeks, kui vastuoluline on Iisraeli staatus.

Seejärel suundusime Ghetto Fightersi muuseumisse. Kohale jõudes tulid meie poole tohutud kooligruppide hordid. Ilmselt populaarne muuseum. Registreerisime end infolauas ja läksime esmalt teise majaossa - lastemuuseumi. Meile anti audiogiidid ja hakkasime muuseumiga tutvuma.

Lastemuuseum käsitleb natsionaalsotsialismi ja eriti antisemitismi lapse vaatevinklist. Alguses kuulsime palju natsionaalsotsialismi kogenud laste muusikasse seatud päevikukirjeid. Näitust saatsid ellujäänud lapsed, kes rääkisid oma põgenemis-, peitu- ja hirmulugusid.

Veel paar sõna lastemuuseumi ülesehitusest: näitus algab alumiselt korruselt ja jätkub spiraalselt allapoole. Ühes piirkonnas ulatuvad majade seinad lausa laeni. Kõik on lähestikku, siin on peaaegu võimalik ära eksida. Teises piirkonnas kõnnid mööda rongirööpaid, on sünge ja tee pole selge. Raudtee lõpus leiad end ootamatult ümbritsetuna trellidest, mis sümboliseerivad paljude elude lõppu natsionaalsotsialistide ehitatud koonduslaagrites.

Peale lastemuuseumi läheme tagasi peahoonesse. Meile öeldakse, et praegu on Adolf Eichmannist rändnäitus. Alustasime väikese näitusega, kus tutvustatakse taas põgusalt natsionaalsotsialismi terviklikku kulgu. Siin on fookuses Frank perekond, kes peitis end Amsterdamis perega kapi taga, kuni nad reedeti ja Bergen-Belseni koonduslaagrisse küüditati. Ellu jäi vaid pereisa, kes avaldas tütre päeviku.

Tõusime ühest trepist üles ja sattusime Varssavi Ghetto Resistance näituselt. Siin tutvustatakse erinevaid inimesi ja rühmitusi, kes võitlesid natsionaalsotsialistliku režiimi vastu ja riskisid seega oma eluga. Väga huvitav on näha, et kogu muuseum keskendub natside vastupanule. Siin sain ka palju uut õppida.

Lõpus ootas meid ees erinäitus Adolf Eichmannist. Enne sellesse ruumi jõudmist on seal näitus natside rassiteooriatest ja meditsiinilistest eksperimentidest. Mööda kõndides jooksevad külmavärinad mööda selgroogu.

Adolf Eichmanni näitus on väikeses ruumis. Peamiselt esitletakse siin "Eichmanni protsessi". Eichmann oli Eichmanni osakonna või juudi osakonna juhataja. Ta korraldas juutide väljasaatmise ja väljasaatmise. Ta käsitles ka "Juudiküsimuse lõpplahendust". Adolf Eichmann vastutab miljonite juutide surma eest.

Eichmann elas sõja üle ja põgenes Argentinasse. Iisraeli agendid röövisid ta 1960. aastal, et astuda Iisraelis kohtu ette. Näitusel on väljas suur osa Adolf Eichmanni ütlustest. Tema arvates ei vastutanud ta oma tegude eest, kuna täitis ainult käske. See ajab mind vihaseks. Tõesti vihane.

Teisest küljest saame kuulata ellujäänud juutide tunnistusi. Nad räägivad oma lugusid, mida nad on kogenud ja näinud. Ruumi keskel on paljude nägudega projektsioon. Taustal on kohtusaalis viibivate inimeste helisalvestised. Mõtted tiirlevad, kuidas see mees, kes seal istub ja nii silmapaistmatu välja näeb, on inimestele nii palju kannatusi toonud? See ei tundu nii ohtlik, eks? Tekib palju küsimusi, vähesed neist saavad vastuse. Ja ilmselt kõige suurem: miks?

Muuseumist lahkume täie peaga. Päike teeb sulle head ja ajab külma kehast välja. Lahkume ruumidest ja sõidame bussiga Akko poole. Jalutame Akko vanalinnas, vaatame turgu, imetleme vanalinna müüridelt üle mere Haifa avanevat vaadet ja sööme midagi hulkuvate kasside seltsis. Seejärel sõidame bussiga tagasi Haifasse.

Haifasse jõudes istume pingevabas õhkkonnas maha ja laseme päeval lõppeda. Ja meid ootab tore üllatus! Sel õhtul liitub meiega üks väheseid naisi, keda korvpallimängul kohtasime ja kes elab Haifa lähedal. Anname teada oma kogemustest, vahetame mõtteid kõikvõimalikest asjadest ja veedame ühe supermõnusa õhtu parimas seltskonnas.