Mõned päevad Göynükis/Antalyas 1. osa

Kolmapäev, 7. kuni neljapäev, 8. oktoober 2020:

Pärast lühikest kolmetunnist und lennujaama väljumisalal pingil sorteerin oma pagasit. Oli veel, millega arvestada 🤔. Jooke ei joo, elektroonikaseadmed eraldi jne. Kõnnin rahulikult check-ini. Kena daam istub juba Norwegian Airline’i leti ääres, kell on just 6.30. Ta ulatab mulle pardakaardi ja palub mul oma pagas kaalule panna. Minu seljakott kaalub 17 kg. Pisike vist lisas veel 5kg, see on pagas, mida ma edaspidi vedama pean. Vaatame, kuidas see toimib 🤭.

Nii et nüüd on minu lennuga kõik turvaline🙏. Varsti lähen 30 kraadiga Antalyas maha...milline rõõm see nüüd on😇. Käin mööda tollimaksuvaba poode ja üritan kulutada viimase Norra krooni vahetusraha. Ja pole midagi paremat kui šokolaad 🙃😋.

Passikontrollis ootab mind veel pikk järjekord. Kena ohvitser küsib minult: "Ja kas teil on siin kunagi politseiga probleeme olnud?" Oh! Jah muidugi... Räägin talle lühidalt loo, kuidas nad mind Oslos praamile tagasi saatsid. Covid 19 tõttu ei lubatud mul juuli alguses Norrasse siseneda. Me mõlemad naerame ja ta soovib mulle head reisi. Huvitav on see, et oleme igal pool registreeritud😳.

Antalyas saan piirikontrollist probleemideta läbi. Jällegi pean kogu lennujaama piirkonnas maski kandma. Isegi tänaval soovitakse seda siin riigis🙊.

Nii et nüüd olen Türgis. Üksinda reisiv blond naine. Mind huvitab, mis mind ees ootab 😇.

Ma ei tea, mis hinnad siin maal tavapärased on, siis ma olen lihtsalt veidi ülekoormatud 🙉. Ma räägin ühe kalli sõbraga Saksamaal pakkumisest, mille sain siinselt autojuhilt. Ta sõidutaks mind 35 euro eest Göynüki. Koht on ca 40 km kaugusel. Sõbranna on mulle seal juba toa broneerinud 100 TL (10 eurot) öö eest. Ta soovitab mul juhi pakkumine vastu võtta. Hiljem peaksin õppima, et saan Antalya bussijaamast bussiga sõita 9 TL eest, mis on umbes 90 senti. Kuna ma enam sissetulekut ei teeni, on minu jaoks alati oluline kulutada võimalikult vähe raha. Otsustan selle edaspidi oma kätesse võtta, et uurida hindu ja võimalusi "uues" riigis.

Minu hotell asub otse peatänaval. Enne pean müraga harjuma 🙉. Minu esimene mõte: "Ma ei jää siia kauaks🤔"

Järgmisel päeval pean plaane, kuidas ja kuhu teekonda jätkata. Minu uus plaan on järgmine: tahan novembri keskpaigaks sõita mööda rannikut läände Izmiri. Tahaksin läbida osa kuulsast Lüükia kaugrajast.

https://www.bergzeit.de/magazin/lykischer-weg-wandern-trekking-tuerkei

Bussisõit Antalyast Izmiri maksab 100 TL (10 eurot), nii et mõnel marsruudilõigul ei tohiks bussiga sõitmine olla keeruline.

Toidukaubad supermarketis on ka siin väga odavad. Veeliitri eest maksan 10–20 senti. Restoranis saan roa kätte umbes 3 euroga. Ma ei söö restoranides, ainult hommikuti külastan Mustapha väikest kohvikut, mis asub kohe nurga taga. Kohv kuulub tema onule. Mustapha on 22-aastane ja tänu Google'i tõlkijale saame üksteisest aru. Inglise keelt siin peaaegu ei räägi. Nii et nüüd õpin türgi keelt😇. Merhaba... Nasilsin?🤗 Türgi kohv mulle väga ei maitse, aga chaitee, nagu nad seda siin kutsuvad, naudin väga. Jumal tänatud, et see mulle meeldib, sest ma ei suuda üles lugeda lugematuid teeklaase, kuhu mind on juba ammu kutsutud. Mulle avaldab nii suurt muljet külalislahkus, mida siin mulle osutatakse. Seda saab kindlasti seletada sellega, et sakslannad on türklaste seas väga populaarsed, eriti meessoost😇. Siin on väga palju Venemaa elanikke, kes on abiellunud türgi perekondadesse. Mulle tundub, et türklased ei ole selle üle eriti rahul. Siin on ka peaaegu eranditult vene turistid, nii et minu poole pöördutakse enamasti vene keeles. Kui ma ütlen "Alleman", hakkavad türklased särama ja on ülimalt vastutulelikud. Nad ütlevad mulle, et kahjuks pole sellel aastal peaaegu ühtegi sakslast siia tulnud.

Ma saan sellest nüüd veelgi paremini aru, kui nad on saksa külalise üle õnnelikud😅